Väljastatud arvete menetlemine

Väljastatud arvete jälgimine on väga oluline, kuna tasumata arved võivad mõjutada ettevõtte enda võimet oma kohustusi täita ning seeläbi mõjutada ettevõtte tegutsemise jätkusuutlikkust. Arvete jälgimise juures on Krediidihaldus OÜ kogemuste kohaselt oluline:

• Reeglistiku olemasolu – ettevõttes peaks olema kehtestatud reeglistik, mille kohaselt väljastatud arveid menetletakse. Näiteks jagatakse kliendid kolme kliendigruppi (uued kliendid, varasemad probleemsed kliendid, head kliendid vms) ning igat kliendigruppi menetletakse erineva skeemi alusel. Varasematele probleemsetele klientidele tehakse 5 päeva peale maksetähtaja ületamist meeldetuletuskõne, enne kõne teostamist vaadatakse kliendi maksehäireid, 14 päeva peale tähtaja ületamist saadetakse võlgnikule kiri, 30 päeval edastatakse nõue inkassole jne. Menetlusskeeme võib koostada ka kliendipõhiselt.
• Reeglistiku rakendamine – reeglistiku rakendamine tähendab seda, et kehtestatud menetlusskeemi viiakse reaalselt ellu (selle rakendamise eest vastutab inimene ja rakendamist kontrollitakse).
• Reeglistiku kohandamine – lisaks reeglistiku rakendamisele on mõistlik, kui kehtestatud reeglistikku vaadatakse regulaarselt üle ja vajadusel tehakse erinevaid muudatusi.
• Taustainfo kasutamine – võlgnevuste menetlemises on mõistlik kasutada erinevat taustainfot ja sellest lähtuvalt menetlemises erandeid teha. Näiteks maksehäirete avalikustamise korral teiste võlausaldajate poolt või maksuvõla tekkimise/maksuvõla suurenemise/ajatatud maksuvõla mittetasumise korral võlgnevuse menetlemist kiirendada või võlgnevust kõrgendatud tähelepanuga menetleda.

Enamik Eesti ettevõtteid menetleb ise oma väljastatud arveid. Kui aga ettevõtte enda menetlus ei ole tulemust andnud, loovutatakse nõue, antakse see inkassole menetlemiseks, avalikustatakse võlgnevus või esitatakse avaldus/hagi kohtusse.

Nõude loovutamine – üldjuhul saab loovutada üksnes nõuet, mis on nõude loovutamise hetkeks muutunud sissenõutavaks ning võlasuhte olemusest tulenevalt puudub kas õigusaktidest või lepingust tulenev piirang nõude loovutamise piiramise osas.