Hooletus ees, maks taga

Kuidas arveveski tiibade vahele sattumist vältida? Maksu-ja tolliamet avab arvevabrikute tagamaid ning advokaadibüroo Vilgerts Loor vandeadvokaat Kaido Loor toob ära 10 sammu, mida peaks heauskne ostja tegema, et vältida ühtpidi petuskeemi ja teistpidi maksuhalduri hambusse sattumist.

Eelmisel nädalal teatas Maksu- ja tolliamet, et seisma pandi kaks arvevabrikut. Uurisime MTA-lt, milline on keskmine „arveveski profiil“ ning palusime maksuadvokaat Kaido Looril selgitada, kuidas peaks heauskne ostja ennetama arvevabriku-skeemi sattumist.

MTA pressiesindaja Rainer Lauritsa sõnutsi on kriminaalasjades kahtlustuse saanud arveveskite kasutajad reeglina väikeettevõtted, kuid on ette tulnud ka mikro- ja keskmise suurusega ettevõtteid. Tegevusvaldkonnad on seotud reeglina valdkondadega, kus ettevõtete käibed on suuremad ja seeläbi on võimalik ka suuremat pettust läbi viia. Näidetena võib tuua hulgikaubanduse, ehituse ja metsanduse. Arveveskite kasutamine sõltub palju ka majandusolukorrast. Kui majandusolukord on kehv ning ettevõtete käibed väiksed, siis on motivatsioon arveveski teenuseid kasutada ka väiksem. „Näiteks majanduslanguse perioodil oli arveveskite kasutamine vaid projektipõhine. Majandusaktiivsuse kasvades nõudlus hakkas suurenema ning arveveskid, millel üle mitmekümne kasutaja, hakkasid taas pead tõstma. Arveveski teenust kasutatakse selleks, et ettevõttes varjatult kasumit välja viia. Kindlasti ka selleks, et maksukohustuse ebaseadusliku vähendamise abil saavutada turul konkurentsieelist,“ selgitas Laurits.

Advokaadibüroo Vilgerts Loor maksuadvokaat Kaido Loor tuletab aga ettevõtjatele meelde, et kuigi Maksu- ja Tolliameti pikk võitlus arvevabrikutega näib olevat edukas, võivad ka heausksed ostjad vastutada müüja poolt deklareerimata või tasumata käibemaksu eest. „Nüüd, kus üle 1000-eurosed tehingud tuleb deklareerida, jõuab maksuhaldur (mh heauskse) ostjani kiiremini kui kunagi varem, ja kui seadusandja maksuhalduri soovidega nõustub, siis mõnede kaubagruppide osas varsti lausa reaalajas. Sellisesse situatsiooni satuvad eelkõige ostjad, kes “ostavad” kaupa või teenust, mida tegelikult polegi ostjale (või ostja palvel kolmandale isikule) üle antud ega kavatsetudki üle anda. Nende puhul ongi hea, et maksuhaldur sisendiks väidetud käibemaksu mahaarvamise ära keelab,“ tõdeb Loor.

Loor lisab, et kahjuks satub maksuhalduri hammasrataste vahele sageli ka heauskseid ostjaid, peamiselt just seepärast, et müüjad jätavad käibe või arved deklareerimata või käibemaksu tasumata. Siis esitab maksuhaldur nõude, et ostja peaks deklareeritud sisendkäibemaksu nullima ja sellevõrra riigile käibemaksu rohkem maksma. Õigusliku aluse püüab maksuhaldur leida sellest, et kuigi kaup või teenus on olemas, on selle üle andnud keegi muu isik, kui arvel näidatud müüja, mistõttu ei vasta arve käibemaksuseaduse nõuetele. Seda muud isikut nimetab maksuhaldur harilikult „tegelikuks müüjaks“, sest arvel näidatud müüjal puudusid nt. reklaamikulud, töötajad, sidekulud, võime lepingut täita jms.

Kuigi kõik saavad aru, et ühelgi ostjal pole viisakuse piiridesse jäädes võimalik kontrollida, kas müüjal on palgal töötajaid, kas tal on reklaami- ja sidekulusid, ja võimet lepingut täita näitab eelkõige asjaolu, et kaup üle antud ja teenus on  osutatud, siis maksuhaldurit see ei peata. Seepärast peab ka heauskne ostja üles näitama üliaktiivset hoolsuskohustust, et ebavajalikke maksuriske vältida.

Kaido Loor toob ära lühikese nimekirja miinimumnõuetest, mis ületavad küll äris tavapärast hoolsust, aga võivad osutuda väga vajalikuks:

1. Ostja peaks jätma endale müüja esindaja isikut tõendava dokumendi koopia.
2. Ostja peaks kontrollima müüja esindaja volitusi müüja nimel tegutsemisel äriregistrist või volikirjast ja jätma sellest koopia; erilist ettevaatlikust peaks üles näitama juhul kui müüja juhatusse on hiljuti tekkinud noor inimene nt. Lätist või Venemaalt.
3. Kui müüja on käibemaksukohustuslane, siis ostja peaks kontrollima nt kord kuus müüja käibemaksukohustuslase numbri kehtivust ja jätma sellest koopia.
4. Kui müüjal peab olema registreering majandustegevuse registris, siis ostja peaks kontrollima selle kande olemasolu.
5. Ostja peaks säilitama kõik kauba/teenuse saamist tõendavad dokumendid, sh. nt. veoselehed, sertifikaadid, hinnapakkumised, kaalulehed, üleandmise-vastuvõtmise aktid (ka juhul kui müüja ülesanne oli anda kaup kolmandale isikule), ja dokumendid, mille olemasolu nõuab eriseadus (ehitusseadustik, metsaseadus, jäätmeseadus, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus  jne).
6. Ostja peaks säilitama müüja kontaktandmed (seda ka vastava töötaja lahkumisel).
7. Ostude korral lähikondsetega seotud ühingutelt tuleb olla veendunud, et müüja maksukohustused täidab.
8. Ostja peaks tasuma vaid ülekandega.
9. Suuremate ostude korral (nt. kohustuslikus korras käibemaksustatud kinnisasja ostmisel) peaks ostja nõudma müüjalt lepingus, et müüja täidaks oma käibemaksukohustused ja kinnitusi, et müüja on käibemaksukohustuslane ka (kinnisasja) käibe toimumise ajal, ja võimaluse korral tasuma osa hinnast käibemaksu tagastusnõude loovutamisega.
10. Ostja peaks regulaarselt kontrollima ülaltoodud nõuete täitmist oma ostuosakonnas.

„Kui ülaltoodud nimekiri tundub ebaõiglaselt pikk ja tülikas, siis tuleb meeles pidada, et kuigi Euroopa Kohus nõuab „hooletusmaksu“ sissenõudmiseks maksuhaldurilt maksumaksja poolt maksupettuses osalemise objektiivset tõendamist, siis Eesti praktikas piisab „hooletusmaksuks“ maksuhalduri põhjendatud kahtlusest. Probleem arvevabrikutega on aastakümneid vana, on toitnud tublisti organiseeritud kuritegevust, ja reaalset lahendust pakub vaid ehk üleüldine pöördkäibemaksustamine: nii saaks B2B müügid sisuliselt käibemaksuvabaks ja maksuhaldur saaks koondada kogu kontrollijõu B2C müügile. Selle kauni päeva saabumise kiirendamiseks tuleb igal maksumaksjal aga rääkida oma esindajaga Eesti ja Euroopa poliitikas üleüldise pöördkäibemaksustamise headusest,“ soovitab Loor.

OÜ Krediidihaldus | Vallikraavi 2, 51003 Tartu | Tel: +372 67 55 555 | info@krediidihaldus.ee