Soovid konsultatsiooni?
Kui soovite krediidihalduse või krediidihaldus.ee tarkvara teemal konsultatsiooni, siis võtke meiega ühendust telefoni (675 55 55) või e-maili (info@krediidihaldus.ee) teel ja lepime kokku edasise tegevuse
Kontaktid
OÜ Krediidihaldus (11602506)
Telefon: 675 55 55
Faks: 675 55 50
Uus euroseadus tõmbab võlgniku liistule
20.03.13 08:5616. märtsiks pidi Eesti õigusesse olema üle võetud hiliste maksetega võitlemise direktiivi nõuded, mille eesmärgiks on muuta võlgniku elu ebamugavamaks. Kahjuks jäi seadusandja euronõuete ülevõtmisega viivitusse, kuid eeldatavasti jõustub seadusemuudatus lähinädalatel.
Eesti ettevõtjate jaoks on tegu positiivse arenguga, mis tugevdab võlausaldaja positsiooni ettevõtjatest ja riigiasutustest võlgnikega suhtlemisel. Krediidihaldusfirma Intrum Justitia hiljutine uuring näitas, et Euroopa ettevõtjad kandsid eelmisel aastal 2,8% ehk 340 miljardi euro ulatuses lootusetuid nõudeid maha. See hiiglaslik summa on samas suurusjärgus Kreeka riigivõla või Euroopa Liidu kahe aasta eelarvega. Summa ei sisalda halva maksekäitumisega kaasnevaid otseseid ja kaudseid kulusid võlausaldaja jaoks, milleks on rahavoo probleemid, võla sissenõudmise ressursikulu jms.
Maksetega hilinemise põhjuste seas on oma osa nii võlgnike finantsprobleemidel, administratiivsel suutmatusel, pooltevahelistel vaidlustel, aga üks olulisemaid on teadlik ja põhjendamatu viivitamine. Ettevõtjate vahelised maksetähtajad on Põhja-Euroopas 33 päeva ja Lõuna-Euroopas keskmiselt 91 päeva. Riigiasutuste maksetähtajad kõiguvad 24 (Soome) kuni 180 päeva (Itaalia) vahel. Eesti paistab silma suhteliselt hea maksedistsipliini ja lühikeste makseaegadega, sest riigisiseselt tasuvad ettevõtjad oma arved 35 ja riigiasutused 25 päeva jooksul, kuigi lepingu järgi on maksetähtajad üldjuhul 15-20 päeva. Sellegipoolest valmistavad meie ettevõtetele hilinenud maksed probleeme nii likviidsuse, finantsjuhtimise, konkurentsivõime kui kasumlikkuse seisukohalt.
Riigiasutus peab maksma kiiremini
Direktiivi eesmärgiks on vähendada regionaalseid „kultuurierinevusi“, parandada võlausaldaja positsiooni ja muuta maksetega hilinemine võlgnikule ebamugavamaks. Uue seaduse kohaselt peavad ettevõtjad tasuma arved 60 päeva jooksul ning riigiasutused 30 päeva jooksul. Kauba või teenuse vastuvõtmise ja ülevaatamise tähtaeg ei tohi ületada 30 päeva. Erikokkulepped ettevõtjate vahel (näiteks pikemas maksetähtajas) on lubatud, kui need on selgesõnaliselt kirjas, st ettevõtjate vaheline tava peab olema seadusega kooskõlas. Kindlasti ei tohi kokkulepe olla võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane ning mõistagi tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest.
Riigiasutustel ja omavalitsustel (st hankijatel riigihangete seaduse mõistes) pikemat maksetähtaega kokku leppida reeglina lubatud ei ole. Erandina võib kuni 60 päevane maksetähtaeg tuleneda objektiivselt lepingu eripärast või erilistest tunnusjoontest, näiteks võivad maksetähtaegasid pikendada riigiasutused, mis tegelevad tööstusliku- või kaubandusliku iseloomuga majandustegevuses või nõuetekohaselt tunnustatud tervishoiuteenuste osutamisega (nt Rahvusringhääling, ülikoolid ja Haigekassa).
Viivisemäär suureneb
Viivisemäär suureneb ühe protsendi võrra 8,75 protsendini (so 8%, millele lisandub Euroopa Keskpanga nimetatud intressimäär, mis hetkel on 0,75 protsenti). Ettevõtjad võivad kokku leppida suuremas või madalamas viivisemääras, kuid riigiasutused peavad maksetega viivitamisel tasuma vähemalt seaduses nimetatud viivist. Suurem viivisemäär kehtib ka tarbijatele, kuid tarbijatega võib kokku leppida madalamas viivisemääras või viivist üldse mitte nõuda.
Võla käitlemiskulude alampiir on 40 eurot
Rakenduv euroseadus lihtsustab ettevõtjate elu võimalusega nõuda iga maksega hilinemise korral sissenõudmiskuludeks minimaalselt 40 eurot ning seda ületavad mõistlikud kulud, kui need peaks tekkima. Seega väheneb võlausaldaja tõendamiskoormus. Maksegraafiku sõlmimisel peab lisanduma mõistlik intress, mis võiks olla samas suurusjärgus viivisega. Viivise või sissenõudmiskulude nõudmiseks ei pea saatma võlgnikule eelnevalt eraldi teadet.
Seadus jätab ka vaidlemisruumi
Nagu ikka juhtub, on ka uues seaduses mõndagi, mis vajab õiguspraktikas läbi vaidlemist. Nii on näiteks küsitav, kas võlausaldaja peab tõendama omapoolsete sissenõudmistoimingute sooritamist ja kas näiteks väga lühiajalise maksega hilinemine annab kohe õiguse 40 euro hüvitisnõudele? Samuti, kui täna kehtiv õigus sätestab riigi õiguse määrata sissenõudmiskulude piiramäärasid, siis kas tulevikus on need piiratud vaid “mõistlike sissenõudmise kuludega”?
Seadust rakendama asuvad ettevõtjad peavad silmas pidama, et viiviselt ja kahjutasult ei saa intressi, viivist ega sissenõudmiskulusid nõuda.
Praktikas võib küsimusi tekitada, millistele lepingutele uued nõuded maksetähtaegadele, viivisemäärale ja sissenõudmiskuludele laienevad. Enne uue regulatsiooni jõustumist sõlmitud lepingutele kehtib regulatsioon vaid juhul, kui tegemist on kestvuslepingutega. Kestvuslepinguteks on lepingud, mida täidetakse pikema aja jooksul, samuti peab kohustuse täitmises esinema mingi korduvus või perioodilisus.
Viljar Kähari
http://www.raamatupidaja.ee/?PublicationId=0db9e106-361b-46f1-a55a-e09569d5bec4&ref=rss
Tagasi